Televiisor, elektroonikaseadmete kuningas – kuidas see on arenenud ja kuidas see tulevikus muutub?

Selles blogipostituses uurime telerite funktsioone, edastus- ja vastuvõtumeetodeid ning tüüpe, samuti nende arengut digitaal- ja nutiteleriteks ning uurime suunda, milles telerid tulevikus tõenäoliselt arenevad.

 

Mis on televiisor ja mida see teeb?

„Idioodikarp.“ See termin on muutunud alati televisioonist rääkides tavaliseks. See on tihedalt seotud telerivaatamise harjumustega. See on metafoor harjumusele lebada pidžaamas toanurgas ja nupuvajutusega puldiga kanaleid vahetada – fraas, mida on sageli kasutatud teadlikkuse tõstmiseks, eriti laste seas, kes veedavad palju aega teleri ees. Ajad on aga oluliselt muutunud. Lapsed, kes varem teleri ees istusid, on nüüd oma tähelepanu nihutanud eemale telerist, mis edastab vaid ühesuunalist videosisu, internetipõhistesse arvutitesse ja nutitelefonidesse, mis saavad kasutajatega suhelda. Veebimängud, otsingumootorid, sõnumsiderakendused ja video voogedastusteenused on kõik üles ehitatud nendele interaktiivsetele võrgustikele. Kas siis televiisor – mida kunagi häbimärgistati kui „idiootkarp“ – on nüüd loovutanud oma koha arvutitele ja nutiseadmetele, taandudes pelgalt elutuba kaunistavaks elektroonikaseadmeks? Sugugi mitte. Nii nagu ajad on muutunud, on ka televiisor pidevalt arenenud. Selles artiklis uurime teleri funktsioone, edastus- ja vastuvõtusüsteeme, erinevaid tüüpe ning arengut, mis viis tänapäevaste nutiteleriteni.
Sõnaraamatud defineerivad televisiooni kui „elektrilise side meetodit, mis edastab objektide optilisi kujutisi raadiolainete abil, et neid vastuvõtuseadmes või seadmes taasesitada.“ Ingliskeelne sõna „television“ on kreekakeelse sõna „tele“ (kaugel) ja ladinakeelse sõna „vision“ (nägema) kombinatsioon. See nimi anti sellele seetõttu, et erinevalt raadiost oli see seade, mis suutis raadiolainete abil pilte pikkade vahemaade taha edastada. Teisisõnu, televisiooni kõige põhilisem ülesanne on edastada videot ja heli, võimaldades vaatajatel näha stseene kaugetest kohtadest reaalajas.
Televisioon ei olnud pelgalt piltide edastamise seade, vaid avaldas märkimisväärset sotsiaalset mõju, kui see masstootmise ja tehnoloogia arengu tõttu tavalistes kodudes laialt levis. Pärast seda, kui televisioon sai massimeediumiks, hakkas see täitma kolme peamist funktsiooni: uudised, meelelahutus ja haridus. Edastades uudiseid kohalikest, riiklikest ja globaalsetest allikatest video kaudu, sai televisioonist uudistemeedium, mis edastas teavet elavamalt kui tekstipõhised ajalehed.
Lisaks sai teleri vaatamisest tänu spordiürituste, varieteeshowde ja draamade edastamisele üks populaarsemaid viise inimeste vaba aja veetmiseks. Varem, kui televisiooni levik Lõuna-Koreas oli madal, kogunesid naabrid televiisoritega kodudesse, et koos olümpiamänge või populaarseid draamasid vaadata. See on hea näide televisiooni meelelahutuslikust funktsioonist. Isegi tänapäeval moodustavad draamad ja varieteeshowd märkimisväärse osa maapealsetest ülekannetest, erinevatest tasulise televisiooni teenustest ja internetipõhistest ringhäälinguteenustest; arvestades, et vaatajate huvi ja nõudlus mõjutavad oluliselt saatekavasid, mängib televisiooni meelelahutuslik funktsioon jätkuvalt olulist rolli.
Televisiooni teine ​​oluline funktsioon on haridus. Televisiooni kaudu saavad inimesed kaudselt kogeda erinevaid ühiskondi ja kultuure, millega nad muidu otseselt kokku ei puutuks, ning nad saavad loomulikul teel õppida ühiskonnaliikmete ühiseid väärtusi ja eluviise. Eriti lapsed läbivad selle protsessi kaudu sotsialiseerumise. Lisaks toimib televisioon haridusvahendina, edastades erialaseid teadmisi ja mitmekesist teavet dokumentaalfilmide, haridusprogrammide ja kultuuriprogrammide kaudu.

 

Kuidas teleülekandeid edastatakse?

Arvestades, et telesaated täidavad nii mitmekesiseid funktsioone, millist protsessi need vaatajateni jõudmiseks läbivad? Esiteks loovad ettevõtted, kes toodavad eetris olevat sisu ja telesaateid, saated. Neid ettevõtteid nimetatakse PP-deks (programmipakkujateks). Toodetud saated edastatakse leibkondadesse piirkondlike kaabeltelevisioonioperaatorite või kaabeltelevisiooniorganisatsioonide kaudu, keda nimetatakse süsteemioperaatoriteks (süsteemioperaatoriteks). PP-d vastutavad sisu tootmise eest, samas kui SO-d vastutavad selle tellijatele edastamise eest. Tänapäeval toimivad paralleelselt mitmesugused edastusmeetodid, sealhulgas lisaks kaabeltelevisioonile ka IPTV ja internetipõhised voogedastusteenused.
Samal ajal on olemas saateid, mida saab vastu võtta ainult antenni abil ilma SO-d läbimata; need on maapealsed saated. Lõuna-Koreas on KBS, MBC, SBS ja EBS tüüpilised maapealsed ringhäälinguorganisatsioonid. Need jaamad edastavad signaale saatetornide kaudu ja leibkonnad võtavad neid vastu antennide abil. Maanteel sõites võib näha mäetippudele või muudele kõrgetele kohtadele paigaldatud suuri saatetorne; need rajatised vastutavad saatesignaalide edastamise eest. Tänapäeval on kõrghoonete arvu suurenemise ja ringhäälingukeskkonna muutuste tõttu maapealseid saateid ainult antenni abil vaatavate leibkondade arv võrreldes varasemaga vähenenud. Selle asemel on märkimisväärselt suurenenud kaabeltelevisiooni, IPTV-d, satelliittelevisiooni ja internetipõhiseid televisiooniteenuseid kasutavate leibkondade arv. Satelliittelevisiooni eeliseks on see, et vaatajad saavad satelliitantenni abil usaldusväärselt vaadata mitmesuguseid kanaleid isegi piirkondades, kus saatesignaale on raske vastu võtta.

 

Milliste elektroonikaseadmetega saab telerit ühendada?

Lisaks saadete vaatamisele kasutatakse telerit ka kuvaseadmena, mis kuvab mitmesugust videosisu, ühendades selle väliste sisendseadmetega. Varem ühendati filmide vaatamiseks sageli videomakk ja hiljem asendati see DVD-mängijatega. Tänapäeval kasutatakse DVD-sid harva; selle asemel on tavaline ühendada digibokse, mängukonsoole, Blu-ray-mängijaid, sülearvuteid, arvutit ja voogedastusseadmeid digitaalsete liideste, näiteks HDMI kaudu. Lisaks saavad nutitelerite laialdase kasutuselevõtuga kasutajad nüüd otse juurde pääseda interneti videoteenustele ja erinevatele rakendustele ilma eraldi väliste seadmeteta.

 

Mis tüüpi telereid on olemas?

Televiisorid on arenenud erinevateks vormideks – näiteks CRT, LCD, PDP ja OLED – kooskõlas tehnoloogilise arenguga.
CRT (katoodkiiretoruga) telereid nimetatakse tavaliselt „toruteleriteks“. Nende tööpõhimõte seisneb selles, et ühest või mitmest elektronkahurist kiirguvad elektronid tabavad ekraani tagaküljel asuvat fluorestseeruvat materjali, pannes selle valgust kiirgama. Elektronkahuritest kiirguvad elektronid suunatakse elektri- ja magnetväljade abil soovitud asenditesse, et moodustada ekraanil pilt. Kuna see struktuur nõuab elektronide liikumiseks piisavalt ruumi, muutub toode paratamatult paksemaks. Lisaks, ekraani suuruse suurenedes suurenevad ka teleri suurus ja kaal ning energiatarve on tavaliselt suur. Nende struktuuriliste piirangute tõttu on CRT-telerite tootmine pärast lameekraaniga ekraanide laialdast kasutuselevõttu suures osas lakanud.
LCD-telerid (vedelkristallekraaniga) kasutavad läbiva valguse hulga reguleerimiseks vedelkristalle. Kahe klaasplaadi vahel asuvate vedelkristallmolekulide paigutust kontrollitakse pinge abil, et kas lasta või blokeerida tagantpoolt tulevat valgust. Lihtsamalt öeldes sarnaneb põhimõte ruloode nurga reguleerimisega, et muuta ruumi siseneva valguse hulka. Varased LCD-telerid kasutasid külmkatoodluminofoorlampide (CCFL) taustvalgustust, kuid tänapäeval kasutab enamik mudeleid LED-taustvalgustust, mis kasutab valgusallikana LED-e. Tooted, mida tavaliselt nimetatakse LED-teleriteks, on tegelikult LED-taustvalgustusega LCD-paneelid. LCD-ekraane on lihtne toota, neil on õhuke ja kerge disain, suhteliselt väike energiatarve ning need pakuvad selget pilti isegi eredas keskkonnas.
PDP (plasmaekraan) toimib nii, et arvukate väikeste rakkude sees genereeritakse plasma, mis paneb fosformaterjali valgust kiirgama. Kuna iga piksel kiirgab oma valgust, pole taustvalgustust vaja, mis võimaldab laia vaatenurka, loomulikku värviedastust ja suurepärast kontrastsuse suhet. Kuigi PDP-d pakkusid suurepärast pildikvaliteeti, eriti suurtel ekraanidel, olid nende puudusteks suur energiatarve, märkimisväärne soojuse teke ja raske kaal. Hiljem, kui LCD-tehnoloogia kiiresti arenes ja tootmiskulud vähenesid, kadusid PDP-d järk-järgult turult ja neid enam ei toodeta.
Tänapäeval on OLED-ekraanil (orgaaniline valgusdiood) esmaklassiliste telerite turul silmapaistev positsioon. Kuna iga OLED-ekraani piksel kiirgab oma valgust, pole taustvalgustust vaja, mis võimaldab taasesitada tõelist musta värvi ja väga kõrget kontrastsuse suhet. Samuti pakub see üliõhukest profiili ja suurepäraseid vaatenurki, mis teeb sellest tipptasemel telerite juhtiva ekraanitehnoloogia.
Lisaks OLED-ekraanidele on viimasel ajal edasi arenenud ka uued ekraanitehnoloogiad, näiteks Mini LED ja Micro LED.
Varem olid LCD-ekraanidel suurte ekraanide tootmisel piirangud, seega domineerisid suure ekraaniga telerite turul PDP-d. Kuna aga ettevõtted, sealhulgas Samsung Electronics ja LG Electronics, arendasid edasi suure ekraaniga LCD-paneelide tehnoloogiat, said LCD-telerid võimeliseks tootma ka suuri ekraane. Lisaks on reageerimiskiiruse ja pildikvaliteedi pideva paranemisega LCD-telerite konkurentsivõime märkimisväärselt suurenenud. Praegu moodustavad LCD- ja OLED-mudelid telerite turu tuumiku, kusjuures LCD kasutab ära oma hinnakonkurentsivõimet ja OLED oma suurepärast pildikvaliteeti oma tugevustena.

 

Mis on digitelevisiooniga muutunud?

Lõuna-Korea lõpetas maapealse analoogringhäälingu 31. detsembril 2012 ja läks täielikult üle digitaalringhäälingule. Sellest ajast alates on maapealne televisioon saadaval ainult digitaalringhäälingu kaudu. Milliseid eeliseid pakub digitaaltelevisioon võrreldes traditsioonilise analoogtelevisiooniga?
Suurim eelis on suurepärane pildi- ja helikvaliteet. Kuna digitaalringhääling edastab videot ja heli digitaalsignaalide abil, mis koosnevad nullidest ja ühtedest, on see välise müra suhtes vähem tundlik kui analoogringhääling, mis kasutab pidevaid elektrilisi signaale. Selle tulemusena on pilt teravam ja helikvaliteet stabiilsem. Lisaks on digitaalse tihendustehnoloogia areng võimaldanud tõhusalt edastada rohkem kanaleid samal sagedusribal. Algselt kasutati peamiselt MPEG-2 standardit, kuid tänapäeval kasutatakse laialdaselt tõhusamaid video tihendustehnoloogiaid, näiteks MPEG-4 AVC (H.264) ja HEVC (H.265).
Digitelevisiooni teine ​​omadus on selle võime pakkuda mitmesuguseid lisafunktsioone. Kui analoogtelevisioon piirdus varem lihtsalt jaama edastatud saadete vaatamisega, siis digitaalne ringhäälingukeskkond toetab nüüd mitmesuguseid funktsioone, nagu elektroonilised saatejuhid (EPG-d), ajastatud vaatamine, subtiitrid ja mitmekanaliline ringhääling. Lisaks saavad kasutajad internetiühendusega nutitelerite tulekuga juurdepääsu laiale valikule funktsioonidele, mis ulatuvad kaugemale traditsioonilisest ringhäälingu kontseptsioonist, sealhulgas tellitav video (VOD), voogedastusteenused ja rakenduste käivitamine.

 

Kuidas on nutikad telerid arenenud?

Digitaaltehnoloogia areng viis lõpuks nutitelerite tekkimiseni. Nutitelerid on arenenud seadmetest, mida kasutati ainult saadete vaatamiseks, terviklikeks internetiga ühendatud meediaplatvormideks, mis võimaldavad kasutajatel pääseda juurde laiale teenuste valikule. Kasutajad saavad installida ja kasutada mitmesuguseid rakendusi, pääsedes juurde sellistele funktsioonidele nagu veebipõhised videoteenused, muusika voogedastus, internetiotsingud, videokõned, mängimine ja ekraani peegeldamine – kõik ühest seadmest.
Kuigi varased nutitelerid rõhutasid sotsiaalvõrgustike teenuseid ja veebibrauserit, on tänapäevaste nutitelerite põhifunktsioonid nihkunud juurdepääsule mitmesugustele veebipõhistele videoteenustele, nagu YouTube, Netflix, Disney+, Apple TV+, Coupang Play, Wavve ja TVING. Lisaks on nutitelefonidega integratsioon märkimisväärselt arenenud, mistõttu on tavaline peegeldada mobiilseadme ekraani telerisse või juhtida telerit häälega aktiveeritava tehisintellekti abil.
Sel viisil on teler arenenud lihtsast video kuvamise ekraanist seadmeks, mis pakub interneti ja võrkude kaudu mitmesuguseid digitaalteenuseid. Tänapäeva nutitelerid täidavad mõningaid arvutite ja nutitelefonide funktsioone, kasutades ära suure ekraani eeliseid, et end kodu keskse meediaseadmena kehtestada.

 

Kuidas telerid tulevikus arenevad?

Siiani oleme uurinud televisiooni rolli uudiste, meelelahutuse ja hariduse valdkonnas; selle edastus- ja vastuvõtusüsteeme; ning selle arengut digitaal- ja nutiteleriteks. Koos digitaaltehnoloogia arenguga on televisioon muutunud lihtsast saatevastuvõtjast nutiseadmeks, mis pakub mitmekesist sisu ja teenuseid. See areneb nüüd passiivse saadete vaatamise meediumist terviklikuks meediaplatvormiks, mis kasutab internetti ja tehisintellekti.
Edaspidi eeldatakse, et teler areneb edasi, keskendudes kõrgemale eraldusvõimele, suurepärasele pildikvaliteedile, tehisintellektil põhinevatele isikupärastatud teenustele ja ühenduvusele erinevate nutika kodu seadmetega. Lisaks muutub selle roll keskse keskusena erinevate digitaalsete seadmete ühendamiseks ja juhtimiseks kodus tõenäoliselt veelgi olulisemaks.
Kunagi inimeste elustiili muutva „idiootide kastina“ tuntud televisioon on nüüdseks end sisse seadnud põhilise digitaalse seadmena, mis hõlmab igapäevaelu, kultuuri, teavet ja meelelahutust, ulatudes palju kaugemale lihtsast ringhäälinguseadmest. Huvitav on näha, kuidas televisioon koos uute tehnoloogiatega tulevikus meie elustiili muutma hakkab.

 

Andmeid autor

Cam Tien

Ma armastan asju, mis on õrnad ja armsad. Ma armastan koeri, kasse ja lilli, sest need teevad mind õnnelikuks. Mulle meeldib ka süüa ja reisida, et uusi asju avastada. Lisaks sellele meeldib mulle lebada, maastikku nautida ja lõõgastuda, et elust rõõmu tunda.